Kaasaegne Ema I Annika Nilson I Rahulik kodu ja iseseisvad lapsed

Tere! Mina olen Annika Nilson– kolme lapse ema (5, 7 ja 8a). ❤️

Kui lapsed veel väiksemad olid, kerisin enda peast tihti mõtet: „Kuidas ma üldse ei saa tegeleda sellega, mis mind päriselt sütitab?“ Lapsed võtavad ju kogu tähelepanu ja energia.

Täna tean ma kindlalt: lastele on palju rohkem kasu emast, kes ka iseenda eest hoolitseb! 😉

Sel kevadel tegin pärast 15+ aastast pausi midagi täiesti enda jaoks – hakkasin uuesti orienteerumas käima. Ja see on lihtsalt ÄGE! 🏃‍♀️🌲

Orienteerumine on nii vaimne kui füüsiline sport. Väsinuna teeb aju vigu, otsused lähevad uduseks. Appi kui hästi see orienteerumisrajal kohe välja paistab! ;)
Just seepärast on nii oluline, et meil emadel oleks ka oma ruumi ja energiat.

Kui sinu lapsed on kodus juba iseseisvamad, tekib sulgi rohkem ruumi – nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja see on kõigile võit!

Mis on see asi, mida sina oled liiga kaua edasi lükanud, sest „laste pärast“? Kirjuta kommentaaridesse 👇

Käed on lapse intellekti tööriistad.

Täiskasvanu näeb siin last kividega mängimas.

Mina näen last võrdlemas, sorteerimas, keskendumas ja maailma uurimas.

Lapse aju ei arene peamiselt sellest, mida me talle räägime.
See areneb sellest, mida ta saab ise teha.

Aga siin on küsimus.

Kui käed on lapse kõige tähtsam õppimisvahend, siis kas sinu kodu toetab seda?

Kas laps saab ise ulatada, võtta, valada, pesta, sorteerida ja korrastada?

Või kuuleb ta suurema osa päevast:
"Ära puutu." "Pane tagasi." "Ma teen ise."

Sageli ei ole küsimus lapse võimekuses.

Küsimus on selles, kas keskkond annab talle võimaluse harjutada.

💛 Laps areneb läbi tegevuse. Kas sinu kodu toetab seda?

Kunagi arvasin, et hea ema peab lastega kogu aeg tegelema.

Täna mängin ma lastega, sest tahan.
Mitte sellepärast, et pean.

See on suur vahe.

Kui laps oskab ise mängida, ise tegutseda ja ise lahendusi leida, ei pea ema olema kogu aeg meelelahutaja, kohtunik ja probleemilahendaja.

Ja just siis jääb ruumi ka nendele hetkedele, mida päriselt koos nautida. 💛

Üks asi selles külmkapis vähendab minu näägutamist.

Ja ei, see ei ole see, et külmkapp on peaaegu tühi. 😄

Jah, ma tean. Meil on vaja poodi minna.

Aga põhjus, miks ma sellest pildi tegin, on hoopis piim.

Piim on lapse kõrgusel.

Mitte sellepärast, et sinna mahtus.

Vaid sellepärast, et lapsed saaksid selle ise kätte.

See võib tunduda väike asi.

Aga aastate jooksul olen ma õppinud midagi olulist.

Iga kord, kui laps peab tulema minu käest küsima:
"Kas sa annad mulle?"
"Kas sa ulatad mulle?"
"Kas sa teed mulle?"

.. tähendab see, et mina olen jälle vajalik vahepealne lüli.

Ja kui selliseid väikseid asju koguneb päeva jooksul kümneid, muutubki ema pere projektijuhiks.

See on üks põhjustest, miks ma armastan Montessori põhimõtteid.

Need ei küsi ainult:

"Mida laps peaks oskama?"

Need küsivad:

"Kas keskkond võimaldab tal seda teha?"

Kui laps saab ise klaasi piima valada, ei võida ainult laps.

Võidab ka ema.

Sest see on üks asi vähem, mida meelde tuletada, organiseerida või ise teha.

Iseseisvus ei alga lapsest.

Iseseisvus algab keskkonnast. 💛

Muide... mis on üks asi, mida sinu laps tahaks ise teha, aga ei saa veel, sest kodu ei toeta seda?

Sel nädalal sain kingiks .montessori.kool poolt selle eestikeelse raamatu, "Maria Montessorilt lapsevanemale".

Olen seda mõned aastad tagasi inglisekeelsena lugenud, kuid nii teistmoodi on lugeda seda eestikeelse tõlkena :D

Ma ausalt pean mõnda lauset mitu korda lugema, et mõttest aru saada :D

Põhjus ilmselt selles, et minu Montessori haridus on omandatud inglisekeelsena, kõik senised raamatud loetud inglisekeelsena ning eesti keeles kõlavad need mõtted kõik nii teistmoodi :D

Minu raskusest hoolimata, kas sooviksid kokkuvõtet eesti keeles sellest raamatust? :D